IT ajaloo hitid, möödalaskmised ja totaalsed veidrused

Sissejuhatus

Selle nädala teemad Wikis võtsid mul alguses juhtme täiesti kokku, aga kui ise uurima hakkasin, leidsin paar päris huvitavat asja IT-ajaloost. Tundub, et piir revolutsiooni ja täieliku lolluse vahel on tehnoloogiamaailmas väga õhuke. Valisin välja kolm näidet, mis minu arvates seda kõige paremini ilmestavad alates Google’i matemaatikast kuni tantsiva robotini.

1. Revolutsiooniline lahendus: Google Translate'i statistiline meetod

Mäletate neid aegu, kui Google Translate’i tõlked olid nii metsas, et neist tehti meeme? Tuleb välja, et selle taga oli tegelikult kaval matemaatika. New York Times kirjeldas juba 2010. aastal, kuidas Google ei proovinudki arvutile grammatikareegleid pähe tuupida. Selle asemel söödeti süsteemi sisse miljoneid dokumente (nt ÜRO tõlkeid) ja arvuti otsis sealt statistilisi mustreid.

See oli omal ajal täielik revolutsioon, sest nii sai lisada uusi keeli kiiresti, ilma et programmeerijad neid ise oskama peaksid. Kuigi tulemus oli tihti konarlik, oli see esimene kord ajaloos, kus info muutus globaalselt kättesaadavaks. See statistiline lähenemine oli vundament, millele tänane suhtlus on ehitatud.

(Allikas: The New York Times – Google’s Computing Power Refines Translation Tool)

2. Ajast ees: 3D-telerite tõus ja kiire langus

SlashGeari artiklist on hästi näha, kuidas see hullus pihta hakkas pärast "Avatari" (2009) edu arvasid kõik, et nüüd ongi kinoskäimisel lõpp ja hakkame kodus ka 3D-d vaatama. 2010. aasta CES messil olid Sony, Panasonic ja Samsung kõik täiesti sillas. Minu arvates ei olnud see tehnoloogia ise üldse halb, aga see oli lihtsalt natuke ajast ees, et seda sel hetkel nii jõuga koju pressida.

Põhiline jama oli nendes prillides, mis artikli järgi olid ebamugavad, vajasid patareisid ja maksid hingehinda. Peale selle pidi sa istuma teleka ees täpselt ühes punktis ehk "sweet spotis", et pilt uduseks ei läheks. Artiklis on kirjas, et juba 2012-2013 panid ESPN ja DirecTV oma 3D-kanalid kinni, sest keegi ei viitsinud neid prillidega vaadata. 2017. aastaks lõpetasid LG ja Sony ka tootmise ära. Ma ise loodan, et see tehnoloogia tuleb kunagi tagasi, aga selleks ajaks peaks hind olema normaalsem ja süsteem mugavam, et ei peaks mingite raskete prillidega mässama.

(Allikas: Slashgear – THE RISE AND FALL OF 3D TVS )

3. Totter lahendus: sotsiaalne robot Jibo

See Jibo robot on minu jaoks täielik näide sellest, kuidas rahaga täiega puusse panna. Robot Reporti artiklist tuli välja, et nad kogusid Indiegogos mingi 3,4 miljonit eurot, aga suutsid asja valmis teha alles 3 aastat hiljem ehk 2017. Selleks ajaks oli see rong juba läinud.

Miks see minu silmis totter oli? See maksis 899 dollarit (mingi 830 euri!), aga samal ajal oli Alexa juba ammu väljas ja maksis mingi 50-60 eurot. Jibo oli täiesti kinnine värk ei osanud Uberit kutsuda ega Spotifyst mussi lasta, mida teised kõlarid ammu tegid. Põhimõtteliselt ostsid inimesed ligi tonni eest roboti, mis oskas ainult taimerit panna ja korraks tantsida. Juba tolleaegset haipi vaadates tundus see pigem kallis lelu kui mingi asjalik seade. Lõpuks pani firma pillid kotti ja serverid kinni, nii et sellest kallist asjast sai lihtsalt üks kasutu metallitükk laua nurgal.

(Allikas: The Robot Report – Jibo social robot: where things went wrong)