E-riik või suur andmelüps? Kuidas me ise end digiaedikusse lukustasime

Sissejuhatus

Selle nädala lugemismaterjal infoühiskonnast tõmbas ikka korralikult juhtme kokku. Kogu see teooria jälgimiskapitalismist ja digiaedikutest ei ole ju tegelikult mingi kauge ulme, vaid täpselt see reaalsus, mille sees me praegu elame.

Wiki materjalides mainitud Shoshana Zuboff ja Mark Andrejevic panid oma teooriatega asja ikka valusalt paika. Me ei ole ammu enam mingid vabad internetikasutajad. Me oleme pigem lüpsilehmad, kelle andmetest ja klikkidest suured korporatsioonid ja vahel ka riik lihtsalt tuima näoga pappi teevad.

Privaatsus maha paarisendise sooduka nimel

Eestis on see jälgimiskapitalism eriti libedalt sisse hiilinud. Kõik räägivad õhinal mingist personaalsest riigist ja sellest, kui mugav kõik on. Aga kui asjale otsa vaadata, on see puhas Zuboffi teooria elluviimine. Firmad korjavad kokku kogu meie "käitumusliku ülejäägi" ehk iga viimase kui kliki ja ostu, et meie järgmisi samme ette ennustada ja meid suunata.

Vaatame või meie tavalisi poekette. Sa ei saa enam poes isegi normaalset hinda, kui sa oma isikukoodi ja tervet ostuajalugu neile letti ei löö. Me reaalselt müüme oma privaatsuse maha mingi paarikümne sendise piimasoodustuse eest ja oleme ise veel sitaks õnnelikud, et säästsime. Sisuliselt oleme lihtsalt kõndivad andmebaasid, kust pumbatakse infot, et meile õigel hetkel õiget nänni pähe määrida.

E-Eesti kui üks suur kuldne puur

Ja siis on see digiaediku värk. Andrejevic kirjeldas seda kui suletud süsteemi, kus sa annad oma info ära puhtalt selleks, et üldse ligipääsu saada. Eestis on Smart-ID ja kogu see e-teenuste rägastik täpselt selline kuldne puur. Me oleme siin oma e-mullis nii sügaval sees, et meil polegi enam mingit reaalset valikut.

Kui sa viskad nutitelefoni nurka või keeldud oma andmeid jagamast, siis sa põhimõtteliselt ei eksisteeri. Sa ei saa pangas asju ajada, arsti juures käia ega isegi riigiga suhelda. See ongi see digiaedik, sa oled sinna lukustatud ja kui sa väravast välja astud, oled sa eikellegimaal ja täiesti abitu. Süsteem sind otseselt ei sunni, aga proovi sa reaalselt ilma hakkama saada.

Kuhu me niimoodi välja jõuame?

Kui nüüd mõelda, mis sellest kõigest tulevikus saab, siis viskaks õhku kaks varianti.

See esimene on selline täielik must stsenaarium, kus me liigume mingi täieliku lapsehoidja-riigi suunas. Sinu digitaalne jälg hakkab määrama absoluutselt kõike. Süsteem vaatab, et sa ostsid poest liiga palju õlut ja krõpse, ning järgmisel kuul on su ravikindlustuse maks laes. Kui sa pole algoritmide silmis piisavalt "õige" käitumisega, siis lülitatakse sind olulistest teenustest lihtsalt välja. Privaatsus on siis mingi luksuskaup, mida saavad endale lubada ainult väga rikkad.

Teine, natuke helgem variant oleks see, et meil viskab lõpuks kopa ette. Me saame aru, et andmed on meie enda vara. Tekivad mingid isiklikud andmehoidlad ja me saame ise seda kraani kinni-lahti keerata, otsustades, kes meid passida tohib. Digiaedikud lammutatakse ja me saame jälle netis ringi kolada nii, et keegi ei hinga meile kuklasse või ei pane igat klikki kirja.

Aga kui nüüd täiesti aus olla, siis vaadates, kui kuradi mugavad me praegu oleme, liigume me raudselt pigem selle esimese variandi poole. Meile meeldib see aedik ja personaalne teenindus lihtsalt liiga palju, et hakata oma vabaduse pärast reaalselt mässama.