Intellektuaalomand tehnoloogiamaailmas: mis päriselt töötab ja mis tuleks prügikasti visata?

Sissejuhatus

Selle nädala lugemismaterjalid viskasid mind kuskile juriidilisse sohu. Kogu see intellektuaalomandi ja WIPO organisatsiooni teema on ikka paras peavalu. Ühest küljest on ju loogiline, et autor tahab oma töö eest pappi saada, aga teisest küljest on kogu see süsteem tänapäeva kiires tehnoloogiamaailmas nii lootusetult ajale jalgu jäänud, et ajab lausa naerma. Ülesanne oli valida üks asi, mis veel kuidagi toimib, ja teine, mis tuleks maatasa lammutada.

Kaubamärk on ainus, mis veel mingit loogikat omab

Kui ma pidin valima ühe WIPO mudeli osa, mis päriselt ka oma eesmärki täidab, siis minu silmis on see kaubamärk. See on geniaalselt lihtne ja vajalik asi. Kaubamärk ei keela kellelgi teisel uut ja paremat nutitelefoni või tarkvara ehitada. See keelab lihtsalt teistel sinu nime ja logo all oma jama müüa.

Kui ma ostan poest mingi tuntud brändi arvuti või telefoni, siis ma tahan olla kindel, et ma ei saa mingit suvalises keldris kokku klopsitud koopiat. Kaubamärk kaitseb mind kui tarbijat ja kaitseb firma mainet ilma et see kuidagi ülemaailmset innovatsiooni pidurdaks. Sa võid vabalt teha täpselt samade funktsioonidega asja, lihtsalt mõtle sellele mingi oma nimi. See on ainus intellektuaalomandi osa, mis ei tundu nagu mingi ahnete korporatsioonide tööriist, vaid päriselt kaitseb inimesi pettuste eest.

Patendisüsteem on lihtsalt üks suur legaalne reket

See teine pool, mis tuleks minu meelest täielikult ümber kirjutada või tehnoloogiasektoris üldse ära keelata, on patendisüsteem. Kogu patendi algne idee oli ju kaitsta leiutajat 20 aastat, et ta saaks oma arenduskulud tagasi teenida. Aga arvutimaailmas on 20 aastat nagu mingi kolm inimpõlve. Selleks ajaks, kui tarkvarapatent aegub, on see tehnoloogia juba ammu kiviaegne.

Kõige haigem on aga see, mida tänapäeval üldse patenteerida lubatakse, eriti Ameerikas. Reaalselt räägime me asjadest nagu hiire topeltklikk, sinise servaga aken või näpuga libistamine ekraani avamiseks. Need pole mingid geniaalsed leiutised, vaid lihtsalt loogilised lahendused. Selline süsteem on sünnitanud patenditrollid ehk mingid täiesti mõttetud firmad, kes ei tooda ise mitte midagi. Nad ostavad kokku tuhandeid selliseid jaburaid patente ja kaebavad siis päriselt asju tegevaid firmasid kohtusse. See ei kaitse enam mingit innovatsiooni. See on puhas suurfirmade relv, millega väikesed tegijad lihtsalt turult minema pühitakse. Kogu see tarkvarapatentide süsteem on üks suur legaalne väljapressimine ja vajab hädasti täielikku restarti.

Kuhu me niimoodi jõuame?

Kokkuvõttes tundub mulle, et kogu see intellektuaalomandi kontseptsioon tuleks digiajastul uuesti üle vaadata. Kui asi kaitseb tarbijat, nagu kaubamärk, siis see töötab ja on okei. Aga kui süsteem on ehitatud nii, et keegi saab patenteerida mingi suvalise koodijupi või nupuvajutuse ja teistele selle eest tuima näoga arveid esitada, siis me ei räägi enam arengust, vaid lihtsalt ahnusest.