Erivajaduste IT Eestis: riik maksab ratastooli eest, aga ekraanilugeja peab tulema omast taskust?

Sissejuhatus

Selle nädala teema viis mind ühte valdkonda, millele ma varem ausalt öeldes pole eriti mõelnudki. Nägemis- ja liikumispuuete korral kasutatav tugitehnoloogia on äärmiselt kallis ja spetsiifiline, aga samas ilma selleta jääb väga palju inimesi arvutist ja seega kogu moodsa ühiskonna teenustest täiesti välja. Ülesanne oli kujutleda end otsustaja rolli ja mõelda, kuidas seda kogu värki Eestis peaks korraldama. Ja mul on sellel teemal üsna selge arvamus.

Kas see on IT-küsimus või sotsiaalküsimus?

Kõige esimene probleem, mis selle valdkonna ümber keerleb, on see, et seda loperdatakse eri ministeeriumite vahel. Kas see on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi asi, sest tegemist on tehnoloogiaga? Või Sotsiaalministeeriumi asi, sest tegemist on inimese abivahendiga? Või Haridusministeeriumi asi, sest koolis peab erivajadusega laps saama õppida? Vastus on seni olnud "kõigi ja mitte kellegi", mis praktikas tähendab, et asi ei edene kuskil.

Minu arvates on see vale küsimuseasetus ja just sellepärast see süsteem Eestis on seal, kus ta on. Tugitehnoloogia pole ainult IT ega ainult abivahend. Tegu on digitaalse ratastooliga, millega sa pääsed ligi tuhandetele riigiteenustele. Kui tavalise ratastooli eest maksab Sotsiaalkindlustusamet, siis peaks ka näiteks JAWSi (ekraanilugeja tarkvara) eest maksma. Kogu see mõttemuster, et nägemispuudega inimene peab ekraanilugeja saamiseks leidma üle 100 euro omaosalust ja täishinnast on see üle 900 euro, on puhas absurd. Samal ajal on e-riik ehitatud täpselt niimoodi, et ilma selle ekraanilugejata sa ei saa isegi elementaarseid asju aetud.

Samas ei taha ma, et see täielikult sotsiaalsektori alla läheks. Siis tekib olukord, kus mingi sotsiaaltöötaja, kes ise IT-st eriti palju ei tea, hakkab määrama, millist tarkvara keegi saab. Parim lahendus oleks mingi hübriidmeeskond, kus on koos nii sotsiaalametnikud kui ka IT-inimesed, kes päriselt teavad, mis erinevate tarkvarapakettide vahed on ja milliseid vabavara alternatiive on juba olemas.

Kallite kommertspakettide diktatuur peab lõppema

Kõige häirivam asi, mis Wiki materjalist silma jäi, oli see sama JAWSi lugu. Firmad võtavad oma ekraanilugeja eest tuhandeid dollareid, ametlikku eesti keele tuge korralikult polegi, ja ometi on see Eestis peamine lahendus, mida levitatakse. See on sisuliselt sama lugu nagu kogu see kinnise tarkvara monopol, mille vastu Stallman ja Moglen juba 90ndatel karjusid, aga mis siin spetsiifilises nišis pole kuhugi kadunud.

Minu seisukoht on lihtne. Eesti riik peaks panustama kõvasti vabavara lahendustesse. NVDA on Windowsis täiesti korralik ja tasuta ekraanilugeja. Orca jookseb Linuxi peal ja toetab ka punktkirjamonitore. eSpeak saab eesti keelega hakkama, kui seda natuke tuunida. Apple'il on VoiceOver juba karbist sisse ehitatud. Kogu see mõte, et maksame miljoneid eurosid Freedom Scientificile JAWSi litsentside eest, on lihtsalt raiskamine. Paari aastaga võiksime selle raha suunata eesti keele kõnesünteesi päriselt korralikku arendusse, nagu TartuNLP juba mingil tasemel teebki. Sellest võidaksid kõik, nii erivajadustega kasutajad kui ka tavakasutajad, kes istuvad autos ja tahavad, et Bluetooth kõlar neile tekstisõnumi ette loeks.

Mida teevad teised ja kuidas mina seda lahendaksin?

Teiste riikide kogemustest saab õppida mitmest kohast. Soomes on Kela ehk nende sotsiaalkindlustus võtnud tugitehnoloogia täielikult oma katuse alla ja hindab individuaalselt, mida inimene vajab. Rootsis on samamoodi hübriidmudel, kus riik katab põhilise ja eriolukordades saab lisa. Ameerikas on aga täielik katastroof, sest suur osa sõltub sellest, millise tööandja tervisekindlustuse all sa oled. Eesti võiks seda Põhjamaade mudelit vaadata ja paar kopikat üle võtta, mitte jätkata USA stiilis "maksa ise oma abivahendite eest" loogikaga.

Kui mind keegi sellesse otsustaja rolli päriselt paneks, teeksin ma neli konkreetset asja. Esiteks peab tugitehnoloogia olema sotsiaalkindlustuse pakett nagu ratastool ja kuuldeaparaat, mitte mingi luksuskaup, ja inimene ei peaks maksma omaosalust, mis on võrreldav keskmise palgaga. Teiseks peab riik aktiivselt panustama vabavara lahendustesse ja eriti eestikeelsesse kõnesünteesi. Kolmandaks peab olema üks selge ametkond, kes selle eest vastutab, ja mina paneksin selle Sotsiaalkindlustusameti alla, aga kohustuslikult koos IT-spetsialistide osakonnaga, kes tegelikult tehnoloogiat mõistavad. Ja neljandaks peavad kõik avalikud e-teenused olema testitud ekraanilugeja ja klaviatuurinavigatsiooniga enne, kui nad üldse eetrisse lähevad.

Kogu see teema näitab mulle lihtsalt taas kord, kuidas Eesti digiriik on ehitatud nende jaoks, kes näevad hästi, kuulevad hästi ja saavad nutitelefoni ilma abita kasutada. Sa võid olla statistikas maailma kõige parem e-riik, aga kui osa rahvast on digitaalselt täiesti eikellegimaal, oled sa tegelikult lihtsalt statistilisi andmeid kenasti korrastanud. Ja see ei ole tegelik saavutus.