Raamatuarvustus: Andrew "bunnie" Huang "The Hardware Hacker" ehk miks me peame oma asju lahti muukima

 Kui ma pidin selle aine jaoks ühe raamatu valima, siis ma teadsin kohe, et ma ei viitsi lugeda mingit järjekordset kuiva akadeemilist teooriat selle kohta, kuidas internet kunagi alguse sai või kuidas mingid ärimehed Silicon Valleys miljoneid tegid. Valisin hoopis Andrew Huangi raamatu The Hardware Hacker. See vend, keda netis teatakse pigem nime all bunnie, on täielik legend. Ta on tuntud kui kutt, kes muukis kunagi esimesena lahti esimese Xboxi turvasüsteemid. Tema raamat on otsekohene ja aus sissevaade sellesse, kuidas tänapäeva elektroonikat tegelikult toodetakse ja miks firmad üritavad meid meeleheitlikult oma ökosüsteemidesse lukustada. See raamat haakub peaaegu iga teemaga, millest ma siin blogis viimaste nädalate jooksul kirjutanud olen.

Raamat ei ole lihtsalt mingi koodikirjutamise manuaal, vaid see on pigem reisikiri ja filosoofiline manifest. Kõige lahedam osa on see, kuidas ta kirjeldab täpselt seda sama Xboxi häkkimist. Ta ei teinud seda mingi tarkvara taga istudes ja paroole arvates, vaid ta reaalselt jootis emaplaadi külge juhtmed ja luges andmesiinilt krüptovõtme maha, kui masin käivitus. See näitabki, et raud on lõpuks ikkagi raud ja kui sa oskad jootekolvi käes hoida, ei peata sind tegelikult ükski tarkvaraline lukk. Aga siit tulebki sisse see juriidiline absurd, millest me ka varem rääkisime. Bunnie toob väga hästi välja, kuidas selline omaenda ostetud asja lahtivõtmine on tehtud seadustega, nagu näiteks Ameerika DMCA, põhimõtteliselt kriminaalseks. Firmad ehitavad seadustest ja autoriõigustest müüre, et keegi ei saaks isegi aru, mis nende seadmete sees tegelikult toimub ja et sa jumala eest ise midagi parandada ei saaks.

Väga suur osa raamatust viib lugeja otse Hiina elektroonikatehaste ehk Shenzheni südamesse. Huang kirjeldab sealset shanzhai kultuuri, kus kopeerimine ja ideede vaba jagamine on täiesti normaalne ja isegi soositud. Sealne avatud jagamise kultuur toidab reaalset innovatsiooni tegelikult palju kiiremini, kui me oskaksime arvata. Inimesed jagavad skeeme ja ehitavad üksteise riistvara peale uusi lahendusi, ilma et keegi kohe kohtusse jookseks. See on väga tugev kontrast meie lääne maailmale, kus iga viimanegi koodijupp, pistik või riistvara komponent lüüakse mingite absurdsete patendiseaduste, autoriõiguste ja litsentsidega lukku. Me rääkisime siin blogis patenditrollidest ja sellest, kuidas intellektuaalomand pidurdab arengut. Bunnie näitabki puust ja punaseks, et kui raud oleks sama vaba ja jagatud nagu vaba tarkvara, oleks tehnoloogiline areng kordades kiirem.

Huang räägib väga eluliselt sellest samast probleemist, mida ma siin blogis nii Synology ketaste, Applei seadmete kui ka nutiautode näitel lahkasin. Tema põhipoint on lihtne ja valusalt tõene. Kui sa ei saa oma ostetud seadet lahti võtta, seda parandada, seda modifitseerida või uurida, kuidas see üldse töötab, siis sa tegelikult ei oma seda asja. Sa oled lihtsalt maksnud firmale ränka raha privileegi eest nende riistvara ajutiselt rentida ja nende ökosüsteemi lüpsilehmaks olla. Bunnie jaoks on häkkimine ja modifitseerimine selles kontekstis mitte mingi pättide tegevus, vaid inimese fundamentaalne õigus oma isiklikku vara hallata.

Et asi ei jääks ainult virisemiseks, kirjeldab Huang ka omaenda projekte, näiteks täiesti avatud riistvaraga sülearvuti Novena ehitamist. Ta näitab, kui paganama raske on tänapäeval ehitada arvutit nii, et sa tead täpselt, mis iga kiip seal sees teeb ja et seal poleks mingeid tehase tagauksi või tootja lukke. See seob ideaalselt kokku andmeturbe teema. Sa võid panna oma kontodele YubiKey ja kasutada tugevat krüptot, aga kui su seadme riistvara ise on suletud kast, kuhu tootja on võibolla mingid tagauksed sisse jätnud, siis oled sa ikkagi täielikult haavatav.

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem just see praktiline, natuke mässav ja reaalsusega seotud suhtumine. See ei ole mingi kauge filosoofia, mis kuskil ülikooli koridoris välja mõeldi. Need on reaalsed lood sellest, kuidas mees teeb käed mustaks, ehitab ise avatud riistvaraga seadmeid, käib tehastes kohapeal ja võitleb jaburate seadustega, mis keelavad meil omaenda tehnikat parandada.

See raamat sidus minu jaoks väga hästi kokku kõik need viimaste nädalate teemad alates vabatarkvara olulisusest kuni andmeturbe, intellektuaalomandi jamade ja remondiõiguseni. The Hardware Hacker on kohustuslik lugemine igale IT vennale, kes tahab aru saada, mis meie seadmete plastikust kestade all tegelikult toimub ja miks suured korporatsioonid seda meie eest nii kiivalt digilukkude taha varjata tahavad. See paneb sind igat oma nutiseadet ja ostuotsust täiesti uue pilguga vaatama.